Helm avaldas Reformile umbusaldust

Kui riigi ühe tähtsama ametkonna juht palub vahetult enne valimisi rahandusministril kaaluda enese sobivust ametisse, siis ei saa tegemist olla spontaanse sammuga. Isiklikku murdumist pole põhjust kahtlustada, sest Helm on maksuametit juhtinud kindla käe ja harvanähtava kirega. Muidugimõista teadis ta ametisse asudes, et selle tööga ei pruugi rahva armastust ja ettevõtjate harrast imetlust ära teenida. Kindlasti oli enne peadirektoriks saamist pikka aega maksuametis töötanud Helmile selge, et pidev avaliku tähelepanu ja kriitika alla olemine on selles ametis paratamatu.

Tähelepanu väärt on lahkumisavalduse esitamisest teada andva pressiteate toon. Helmi sõnu on seal tsiteeritud nii: „… palusin rahandusministril otsustada, kas on võimalik tekkinud olukorras jätkata ameti juhtimist.“ Seega – tegemist ei ole lahkumisavaldusega, mis mingeid läbirääkimisvõimalusi ei jäta. Vastupidi, sõnastusse on sisse kirjutatud pigem palve või nõue: toetage mind. Selleks, et maksuamet saaks oma tööd efektiivselt teha, on mul vaja rahandusministri avalikku toetust.

Seda ei kiirustanud rahandusminister Maris Lauri talle andma. Lauri lükkas otsustamise edasi alanud nädalasse, mis on kahtlemata halb lahendus. Otsustamine jääb nüüd ajale, mil valimised on just toimunud ning kogu energia läheb uue võimuliidu ja valitsuse moodustamise peale. Kui Lauri peaks alanud nädalal teatama, et laseb Helmil minna, on uus võimuliit ebamugavas olukorras. Maksuameti peadirektori ametikohale sobivaid kandidaate pole just järjekorras ukse taga ootamas:. Helmtunneb valdkonda väga hästi ja talle mantlipärijat leida on keeruline.

Kui Lauri palub Helmil ametis jätkata, on ta olukorras, kus tema või uus minister peab avalikult Helmi selja taha asuma. Ilmselt on just kindla seljataguse puudumine olnud see, mis on Helmi häirinud. Ettevõtjate pahameel, viimati näiteks firmaautode kasutamise kontrollimise aktsiooni suhtes, on olnud suunatud eelkõige maksuametile, mitte seaduseandjale. Ent maksuamet ei tee seadusi, vaid täidab neid ise ja kontrollib, et seadust täidaksid ka kõik teised. Need seadused, mis on avalikkuses väga terava reaktsiooni põhjustanud, on sündinud rahandusministeeriumi algatusel.

Nii või teisiti vajab tulevanegi valitsus oma lubaduste elluviimiseks hädasti maksuraha efektiivset laekumist. Võimule pürgivad parteid on maksuameti heale tööle on tehtud suured panused. Võimalik, et maksuameti peale pandud lootused on liialt suured või lausa ebarealistlikud. Olenemata sellest, kui aktiivselt on maksuameti peadirektor ise seni seadusloome juures olnud, nõuab ta nüüd rahandusministri ja ka teiste poliitikute avalikku tuge oma tegevusele.

Kui Helm selle saab, on ta ühtlasi saanud tugeva mandaadi ametis jätkamiseks. Samas on see ohtlik pretsedent, sest sedasorti toetus oleks saavutatud jõuvõtte abil. Kui seda eeskuju hakkavad järgima teiste riigiametite juhid, on see kahtlemata poliitiliselt äärmiselt ebamugav. Teisalt on tekkinud olukord ministeeriumi ja ameti eeldatavasti pikemat aega küdenud konflikti tunnistus. Seda konflikti ära hoida olnuks kindlasti lihtsam kui nüüd avalikult lahendada.